Kaja Pae
Vaatluse alla tulevad modernistlikult vabaplaneeringulised, enamasti tööstuslikult toodetud paneelmajadest koosnevad elamuasumid nagu Eestis on Lasnamäe, Mustamäe, Annelinn ja teisedki.
Niisugusi vabaplaneeringulisi elamupiirkondi ehitati pärast II Maailmasõda teatavasti väga erinevate poliitiliste ja majanduslike taustadega maades, nii Idas kui Läänes, mitmeski mõttes suhteliselt erinevatesse keskkondadesse ning esialgsete elanikegi sotsiaalne taust oli võrdlemisi varieeruv. Nende asumite ehitamist saatis optimism, kuid ajapikku muutus see pettumuseks ja vaatamata väga erisugustele lähtetingimustele tekkisid paljudes vabaplaneeringulistes piirkondades sarnased probleemid: hooldamata välisruum ja vandalism, kuritegevus, probleemsed koolid. Piirkondade võimenduv negatiivne imidž hakkas kanduma ka elanikele, järgnes suutlikumate elanike väljakolimine, piirkondade kapseldumine ja sattumine üldisesse allakäiguspiraali. Ometi pakkusid paneelmajade korterid justkui võrdlemisi hea kvaliteediga, avarat, mugavusi sisaldavat elamispinda, mis paljude parameetrite poolest vaieldamatult ületasid uute elanike senise elamispinna näitajaid.
Hoidmaks kulusid võimalikult väiksena, ehitati uusmajade piirkondi enamasti linnasüdametest eemale tühermaadele, sageli kohaliku kontekstiga vähe arvestades. Muidugi oli vabaplaneeringut tühermaadel ka lihtsam rakendada – niisugune planeeringutüüp masshoonestuses nõuab olemuslikult suurt tühja maa-ala, mis tegelikkuses tähendabki hoonestuse sattumist linnaäärsetele tühermaadele või sõjapurustuste aladele. Tulemuseks oli visuaalses ja ruumilises mõttes äärmiselt puhastatud olukord. Kukkus välja nii, nagu oleks tegu olnud ruumilise megaeksperimendiga, mis asetati väga erinevatesse keskkondadesse, kuid see eksperiment andis produtseeritud probleemide näol võrdlemisi sarnaseid tulemusi. Siinkohal tekib loomulik küsimus, kui palju võib siin üksnes esteetikal ja ruumikonfiguratsioonil olla täidesaatvat rolli?
Mõnes mõttes pole siin palju imestada – hakates maailma mingil kindlal, kunstlikul ja võibolla isegi robustsel viisil üles ehitama, samal ajal justkui eirates üldist keerukat fooni, tekivadki sarnased probleemid. Kas siinkohal on jälgitavad ruumikonfiguratsiooni paratamatute parameetrite ilmnemine, mida pole kuidagi ideoloogiliselt võimalik ära lepitada või poetiseerida millekski muuks, mida nad füüsiliselt ei ole? Sellise paratamatuse äärmuslik näide: universumi evolutsiooni kirjeldava Einsteini väljavõrrandi sisu ümberjutustatult on põhimõtteliselt järgnev: ruum „ütleb“ massile, kuidas liikuda ja mass „ütleb“ ruumile, kuidas kõverduda. Praeguste kosmoloogia teadmiste kohaselt peaks aine tihedus universumis määrama, milline on universumi ruumi geomeetria – kas sile, hüperboolne või sfääriline ja milline on universumi saatus – kas paisumine või kokkutõmbumine. See on materiaalne paratamatus, jutumärkides „aine elu“, mis ei defineeri inimeseks olemist, aga mõjutab seda paratamatult.
Modernistlikku masselamuehitust iseloomustab minu arvates äärmiselt huvitav esteetika, ideoloogia ja pragmaatika pingeväli. Esmapilgul on prevaleeriv pragmaatika – eluline ja paratamatu tarvidus leevendada elamispinna puudust. Arhitektuurse diskussiooni tsentraalseks mõisteks saab „ tervislikke eluviise võimaldav eksistentsi miinimum“. Kuid huvitaval kombel leiab nende praktiliste küsimuste varjus aset üks arhitektuuriajaloo ideologiseeritumaid ettappe ja ühte kindlat sorti esteetiline pööre. Toimunut võiks pidada pragmaatilisuse (üle)ideologiseerimiseks. Ilmub hulk selgelt määratletavaid ja mõõdetavaid väärtusi; tervislik eluviis, tehnoloogiline mugavus ja ladus ühistransport muutuvad rohtudeks, millega loodetakse muuta ühiskonda. Ratsionaaliseerimine linnaplaneerimises muutub möödapääsmatuks normiks, millega käsikäes käib omalaadne esteetika.
Vabaplaneeringuliste elamualade püstitamist saatis pea alati vaimustus. Ideoloogiliselt oli nii Lääne- kui ka Ida-Euroopas nende piirkondade püstitamisele tee alati sillutatud. Neis nähti kontseptuaalseid lahendusi ühiskonna probleemidele ning koguni usuti, et ühiskonna muutused võivad alguse saada sellisest uuest elamiskorraldusest. Ühiskond oli justkui ette ära veenatud. Ometi, nagu juba kirjeldatud, käis nende kuvand ajajooksul alla ja vaimustus asendus pettumuse ja negatiivsete hoiakutega. See on ruum, mis on alati kandnud üleideologiseerituse ballasti. Näiteks on Benjamin modernistlikku arhitektuuri kiitvas kontekstis kirjutanud: „Klaas on eraomandi vastane“. Enne kui jääda uskuma, et klaas on eraomandi vastane, tuleb tunnistada, et klaasil on ka hulk muid primaarsemaid ja füüsilisi omadusi, mille tähelepanuta jätmine võib arvatavasti viia ka ideoloogiliste ootuste mittetäitumisele. Üksnes kontseptualiseerimine pole arhitektuuri st võimeka ruumikorralduse käima lükkamiseks piisav.
On oluline märkida, et Lääne-Euroopas moodustavad vabaplaneergulistes paneelelamupiirkondades paiknevad elamispinnad riigiti 3-7% kogu elamispinnast, endistes sotsialismimaades Ida- ja Kesk-Euroopas aga 20-40%, Eestis on see protsent umbes 30. Tähelepanu tasub juhtida väikesele nüansile nende piirkondade elanike profiili kujunemises. Lääne-Euroopas oli tegu peamiselt elamispinna puuduse leevendamise projektiga, mille käigus pakuti elamispinda maalt linna kolinud inimestele või ajastule jalgu jäänud ja halvas seisus olevate ning lammutamisele minevate linna agulite elanikele. Mõistetavalt oli ka II Maailmasõja purustusi läbi elanud riikides suur tarvidus elamufondi taastamise järele. Endistes sotsialismimaades mängis pisut kaalukamat rolli urbaansuse märgiline seotus industrialiseerimise ja progressiga ning lisaks kehastas vabaplaneeringuline paneelelamu edukalt ideed individuaalsuse minimeerimisest ja kollektiivsuse maksimeerimisest.
Ilmnenud probleemide tõttu on kogu maailmas küsimuseks, milliseid strateegiaid paneelelamupiirkondade olukorra parandamiseks kasutada. Lääne-Euroopas valitseb praegu arvamus, et töötavad ainult kompleksed uuendusprogrammid või lammutamine. Kuna Eestis moodustavad paneelamud umbes kolmandiku kogu elamispinnast, pole lammutamine lihtsalt võimalik. Ühtlasi pole aga ka võimalik, et nii suur osa elamufondist getostub või et nende elanikkond koosneks üksnes ühiskonna halvemal järjel olevatest liikmetest, nii nagu see Lääne-Euroopas analoogsetes asumites sageli aja jooksul välja on kujunenud. (Tasub rõhutada, et esmased asukad Lääne-Euroopa paneelasumites olid oluliselt mitmekesisema sotsiaalse taustaga, kesklassi esindajad aga reeglina lahkusid ajajooksul kõnesolevatest asumeist).
Arhitektuuriteoreetik Hilde Heynen on kirjeldanud poliitilise meelestatuse fluktueerumist modernistlikul arhitektuuriväljal: „Mõistagi ei olnud kõik modernistlikud arhitektid poliitikast huvitatud või selles vallas tegutsevad, kuid II maailmasõja eelses, peamiselt Lääne modernistlikke arhitekte koondavas kogus CIAM (Rahvusvaheline kaasaegse arhitektuuri kongress, 1928-1959) valitses ilmne tendents eelistada kollektivistlikku elulaadi ja avalikke hooneid erahoonetele. Sõja järel olukord muutus, kuna Lääne modernistid ei saanud enam lubada endale kommunistlike ideede pooldamist.“ (Heynen 2005: 11). Heyneni kirjelduse kohaselt kalduti pärast sõda kollektiivsuse ülistamiselt pigem individuaalsuse kilbile tõstmisele, kusjuures lisaks poliitilisele vastandumisele oli siin arvatavasti samavõrra mõjutusi ka toona filosoofias esilekerkinud autentsuse diskursusel, mis tegeles indiviidi ja ühiskonna suhtega kultuurilises, ja mitte enam sedavõrd poliitilises mõttes. Sellega seoses sattusid end vasakpoolse poliitikaga sidunud modernistlikud arhitektid ebamugavasse olukorda, nende vasakpoolsed vaated ei sobinud enam modernistlikus arhitektuuris valitsevate intellektuaalsete suundumustega. Küüniliselt ei jäänudki lääne modernistidel suurt muud üle, kui suunata oma võitlus „valiseva maitse“ vastu. Kahjuks oli rahva maitse ja arusaam kainusest ja puhtusest tol ajal modernistide omaga mitte kuigi ühtelangev.
Äärmuslikku modernistlikku elamuehituse ideoloogiat sobib iseloomustama Tšehi poeedi ja arhitektuurikriitiku Karel Teige ideed, kus kõik funktsioonid on tsentraliseeritud ja kollektiviseeritud, välja arvatud äärmise võimaliku minimaalsuseni viidud elamisrakukesed. Kuigi selline vaade esindas tõepoolest äärmust, mõisteti 20ndatel ja 30ndatel, et modernistlik arhitektuur esindab ja tema läbi teostub võrdne, emantsipeerunud ühiskond, kus kollektiivsus ja anonüümsus oleksid tähtsamad, kui privaatsus ja individuaalsus. (Heynen 2005: 17). Seega sellisel arhitektuuril loodeti olevat suurt käimalükkavat potentsiaali, aga ta lükkas käima hoopis muud, kui loodetud.
Siin võib tekkida mulje, et arhitektuur osutus poliitika ja üleideologiseerituse ohvriks. Justkui tahetuks arhitektuurist teha poliitilist, uut ühiskonnakorraldust kehtestavat vahendit. Siiski on üsnagi huvitav, et Lääne modernistid jätkasid pärast apolitiseerumist ja nihet kollektiivselt individuaalsele sarnase arhitektuurse ja esteetilise keelega. Seesama esteetika, mis oli kohal paneelmaja piirkondade nii planeeringulistes ideedes kui hoone kehandi juures on uuesti kohatav luksusvillade puhul. Üheltpoolt on muidugi tõsi, et üldises progressivaimustuses unistati inimese elu parandamisest vaatamata tema majanduslikule seisule. Teisalt on siiski huvitav, et justkui massilise elamuasemeprobleemi lahendamiseks väljatöötatud võtted (mida serveeriti läbini ratsionaalsete ja paratamatutena) osutusid sobivateks ka luksuslike hoonete loomisel.
Huvitavaid ja vastuolulisi momente on siin veelgi. Le Corbusier’, toonase mõjukama arhitekti, karjääri esimesse poolde jäävad muuhulgas aastad 1918-1922, kui Le Corbusier jättis projekteerimise kõrvale ja pühendus maalimisele. Alustanud kubistliku maalijana, põlgas ta pärast lühikest aega isegi kubismi liiga külluslikuks ja romantiliseks ning arendas välja uue kunstivoolu, mida võrdlemisi äärmusliku puhastatuse ja rõhutatud struktuursuse tõttu hakati nimetama purismiks. Kui Le Corbusier asus 1920ndate keskel tegelema Pariisi elamuasemeprobleemiga (ja käis muuhulgas välja oma legendaarse Pariisi kesklinna lammutamise ja modernistliku planeeringu ning kõrghoonetega asendamise plaani, mille idee muuseas osaliselt realiseeriti 1960ndatel hoopis Stockholmi kesklinnas), kasutas ta maalikunstiga tegelemise perioodil välja töötatud esteetikat. Et tegu polnud ainult konkreetselt arhitektuuri jaoks oluliste katsetustega tõendab, et purism juurdus toonases kunstimaailmas, andis edasisi mõjutusi ja jõudis välja muuhulgas ka Eestisse, kus selle võtsid omaks Eesti Kunstnike Rühma liikmed Arnold Akberg, Mart Laarman, Henrik Olvi ja Juhan Raudsepp.
Kuidas Le Corbusier mõtles – kas ta pühendus maalimisele ja purismi väljatöötamisele, et luua uusi linnu ja lahendada elamispinna kriisi või nägi võimalust purismi esteetika rakendamiseks tööstuslikult toodetavas masselamuehituses, pole siinkirjutajale teada ja lõpliku ühesuunalise põhjuslikkuse otsimine siinkohal annaks ennekõike tunnistust arhitektuuripraktika nüansside mittemõistmisest. Ent on märkimisväärne, et avalikkusele suunatud retoorikas jäi kõlama „kaasneva“ esteetika õigustamine toonase „ratsionaalse paratamatusega“. Argument, et linnaehitus (ja ka arhitektuur) peab olema üdini ratsionaalne, aga ennekõike, et ta on ammendavalt kirjeldatav normatiividega, on jäänud kõlama. See on pärand, mille modernistid tunduvad olevat kaasaegse arhitektuuripraktika kõige sügavamasse olemusse kinnistanud.
Arhitektuuri ja linnaehituse kallal toimepandava vägivalla kontekstis on 2004. aastal tõdenud mõtleja ja kriitik William Millard: „Visuaalsed ja tundlikud nüansid üksnes visuaalsete ja tundlike nüansside pärast jäetakse eelarve piiratuse tõttu varem või hiljem kõrvale, nii nagu alarahastatud koolisüsteem loobub lõpuks kunstide õpetamisest ning seejärel spordist (just selles järjekorras). Ehitise või tarindi kõige olulisemaks omaduseks on saanud see, mille äravõtmine purustaks konstruktsiooni.“ (Millard 2004: 91).
Mulle tundub, ja see on siin võrdlemisi spekulatiivne, et modernistid, kelle eksperimenteerimise julgust tuleb kahtlemata hinnata, on linnaehitust ja arhitektuuri šaboteerinud, õigustades oma esteetikat sellega, et ütlesid selle olevat paratamatu ja normidega kaasneva. See esteetiline revolutsioon, mille läbiviimisega kõvasti vaeva nähti, see „rahva maitse puhastamine“, on kõlama jäänud valeargumentide tõttu hakanud otsesõnu õgima iseennast. Nii ongi võrdlemisi lihtne mõningate loogiliste õgvendustega jõuda tänapäeva linnaehituse tõdemuseni „et kohta on ainult sellisele ilule, mis lahendab ilmseid probleeme“. Sealt edasi, et maksimaalsest väärtuslik esteetika saab kaasneda ainult paratamatusega. Ning siis veel edasi, et ainult normidele taandatud linnaehitus on piisav ja ammendav.
Jõudes niisuguse paratamatuse arhitektuuri juurde (pragmaatika ja esteetika väidetava kattumiseni) modernistid justkui uskusid end olevat ammendanud arhitektuuri kaevu. Nähtavasti taolisest veendumusest ka omane argumentatsiooni julgus. Niisugune ammendumine on muidugi näiline ja võimalik ainult fikseeritud maailmapildi sees. Pealegi on muidugi ka pragmaatika alati ajastu kontekstuaalne. Modernistlikust vabaplaneerimisest jäi lisaks muudele kontekstuaalsustele sageli välja ka kohaga seotud kontekstuaalsus. Kaasaegses arhitektuuripraktikas tundub kõige viljakam lähenemine, kus esteetika on ükskõik millise mõtestatud või muul moel intensionaalse tegevuse võrdõiguslik kaasprodukt. Võrdõiguslikkuse all pean siinkohal silmas dünaamilist suhet esteetika ning inimlik-sotsiaalsete ja kohaga seotud parameetrite vahel. Kui mõelda esteetikast kui millegi võrdõiguslikust kaasnähtusest, jätame endale alati oluliselt suurema võimaluse mõnesuguse uue või seniolematu esteetilise kaemuse tekkeks kui siis, kui juhinduda juba mingist enam-vähem ettemääratud sihist. Mulle tundub, et modernistliku linnaehituse üheks probleemiks oli pragmaatika ja esteetika väidetav kattumine, loomuliku dünaamilise suhte puudumine ja sellest lähtuv vaesustumine. Just selline, tardunud esteetika võib pikas perspektiivis ebaõnnestuda, osutuda ühiskonda luhtavaks liigenduseks.
Undi Sügisballi näol on tegu muidugi fiktiivsete karakteritega, kelle näitel otsustavalt argumenteerida ei saa, aga mulle tundub, et seal kirjeldatu illustreerib võrdlemisi hästi ühiskonnas valitsevaid hoiakuid paneelelamupiirkondade kohta. Kui Sügisballi tegelased on paneelelamutes sattumuslikud, nad on seal sellepärast, et neil pole suurt muud valikut; siis on üks tegelane, kelle jaoks on Mustamäel elamine teadlik valik, keegi, keda ei kujutata juhukannatajana selle keskkonna küüsis, ja kes võibolla isegi naudib elu Mustamäel. See on muidugi arhitekt Maurer. Tekib loomulik küsimus, kas Maurer teab midagi enamat kui teised või mis tal viga on?
Filmi „Sügisball“ režissöör Veiko Õunpuu on intervjuus Mari Laanistele öelnud: „Lasnamäe on ju kõige mastaapsem ja monoliitsem urbaanne keskkond, mida meilt leida võib. Selle sees on lihtne filmile terviklik ruum luua.“ (Laaniste, Torim 2010: 89). Arvatavasti nõustuvad sellega paljud kunstnikud ja arhitektid. Mitte ainult filmimaastikuna ja režissööri käe all, vaid ka tegelikkuses mõjuvad need monotoonsed paneelelamualad võimsalt ja selgelt ning kui konteksti mitte tunda, siis isegi ülevalt. Kaasneb kogemuslik reaktsioon ruumilisest suursugususest, ülevatest tühjadest pindadest. Samade või sarnaste elementide korduvus hakkab tekitama üldistusi ja võimendusi, viies mõtted abstraktsetele mõistetele nagu ulatuvus, struktuur, korrastatus…Tuleb tunnistada, et tegu on võrdlemisi kindlalt töötava kompositsioonivõttega, kus ühe elemendi kordamisest tekib omalaadne mantra, üldisus või ühtsus. See üldine abstraktne pilt töötab justkui kollektiivne ruumiline mantra. Kuid on tõsi, et kogu see poeetika ja abstraktsus on hoomatav distantsilt. Mingis mõttes on tegu arhitektuuriga, mis pole inimlikus skaalas, ta ulatub üle inimeste, olles sõnum, mis on jälgitav maailmaruumist.
Sagedasti jäid paneelelamupiirkondadesse rahapuudusel välja ehitamata planeeritud puhkealad ja sotsiaalseid funktsioone majutavad hooned. Välja ehitada suudeti elamispind ja kõige üldisem infrastruktuur. See tõi endaga kaasa väiksema, üksikisikuga suhestuva ruumiskaala läbitöötamatuse või olematuse. Kollektiivsuse polügoonidena mõeldud avalik ruum ei hakanud loodetud viisil funktsioneerima, üksnes äranimetamine ei osutunud piisavaks. Vabaplaneeringulistes piirkondades puudub majadevahelise ruumi gradatsioon avalik-poolavalik-privaatne, väljudes majast või korterist algab kohe avalik, ent ebamäärane, kuuluvuseta ruum. Väikese skaala puudumise tõttu ei tunne inimene end selles ruumis ära, ta ei suhestu ennast igapäevaselt ümbritseva ruumiga, ei käitu loomupäraselt püüdes käituda nii, nagu arvab seda oodatavat või jätab üldse käitumata. Sellest sünnivad antud ruumi iseloomulikud sotsiaalsed omadused, paljukõneldud võõrandumine ja kapseldumine. Inimesel on hämmastav võime luua „üle oma pea“ käivad süsteeme ja ennast sinna ära unustada. Peeter Sauter on Mustamäe kohta omase iroonia maiguga kirjutanud: „Olen ikka tahtnud elada mõnes kloostris, kus poleks vaja muretseda peavarju ja söögi üle, võiks tegutseda suvaliselt ja keskenduda olulisele. Kloostrisse astumast segas mind kahtlus, et küllap sunnitakse mind seal minetama oma hinge- ja mõttetühjus, millest ma kramplikult kinni hoian. Mustamäel mul sellist muret pole, võin ikka paluda omal viisil ja oma jumalaid. Vennad ja õed naaberkorterites ei suru mulle oma usutunnistust peale. Nende kreedo näib olevat mitteverbaalne.“ (Sauter 2002: 6).
Kui rääkida elanike aktiivsusest irooniata, on tõepoolest sümptomaatiline, et vabaplaneeringuliste piirkondade elanikud ei näita oma elukoha ruumiga tegelemise suhtes üles peaaegu mingit aktiivsust. Tundub, et vabaplaneeringuline ruum töötab a priori sealsete elanike aktiivsuse vaigistajana. Tulles Tartu konteksti – olen korraldatud töötubade raames kogenud, kuidas Annelinna elanikud ei ilmuta valmisolekut oma elukeskonnaga ise ja reaalselt tegeleda, samas kui teistsuguse ruumilise planeeringuga ja ruumilise skaalaga puitelamute asukad näiteks Supilinnas ja Karlovas muutuvad arhitektide-projekteerijate jaoks teinekord peaaegu kurnavaks oma kindla ja printsipiaalse nägemusega enese elukeskkonnast. See ei tähenda, et annelinlased oleks oma elukeskkonnaga päris rahul – valitseb mingisugune sõnastamatu rahulolematus, ootus, et väljastpoolt „tuleks ja teeks keegi midagi korda“, kogukond ise on aga märkimisväärselt passiivne. Valitseb arvamus, et teadmine elukeskonna õige organiseerimise kohta on ainult väljaspool seda keskkonda. Luues Lasnamäele algselt päris lühiajalisena plaanitud installatsiooni, mida kujutav pildiseeria leidub käesoleva Vihiku fotolehekülgedel, juhtus nii, et installatsioon jäi üles plaanitust kauemaks – paariks nädalaks. Kuigi installatsioon asus käidavas kohas, polnud pärast paari nädala möödumist haprasse installatsiooni keegi sekkunud, ei seda purustanud ega täiendanud. Selline distantseeritus on praegu ettekujuteldamatu eelpoolnimetatud aktiivsete elanikega puitasumites.
Ometi tundub, et kogukonna aktiivsus on oluline, ajalugu on mitmeid kordi andnud tunnistust, et üksnes tsentraalselt planeeritud ja tervenisti ette välja mõeldud asumid, kus elanikud võõranduvad või on võõrandumult heidetud oma elukeskkonda, kipuvad kaasa tooma hulgaliselt sotsiaalseid probleeme. Siinkohal mõtlen mõlemapidist aktiivsust, nii elanike enda algatust kui ka „aktiivsuse impordi“ raames vastavate avaliku ruumi projektide või sündmuste omaksvõttu. Miks vabaplaneeringulistes asumites majade vaheline avalik ruum ei läinud tööle sellise kollektiivse ruumina, nagu seda algselt mõeldi?
Kõneldes 20. sajandi lõpu Berliinist, on Wim Wenders öelnud: „Berliinis on lugematu arv ruume, mis ilmuvad ootamatult ja spontaanselt. Minu arvates on elukvaliteet linnas võrdeline planeerimise puudumisega.“ (Wenders 1992: 109). Kui mitte kauem, siis vähemalt viiskümmend aastat on arhitektuuris ja ruumiplaneerimises olnud õhus küsimus spontaanse või sündmuste ruumiga tegelemise võimalikkuse kohta. Oleks väga loomulik ja loogiliselt korrektne eitada „juhuslikkuse programmeerimise“ võimalikkust ja Wendersi kombel nentida plaanipärast mitteligipääsetavust spontaansele ruumile. Miks ma pean seda küsimust nii oluliseks? Kui soovida olla säästlik, lokaalne ja vaimne, peaks arhitekt või linnaplaneerija suutma selle spontaanse ruumiga siiski mingil viisil tegeleda või sellega kaasa resoneerida (ning seda vähemalt mitte hävitama, nagu Wenders osutab).
Loominguliste ja uudsete avaliku ruumi projektide puhul osutub kriitiliseks küsimus, kas ja mil määral nad omaks võetakse, kuidas nad toimima hakkavad. Võib loetleda hulga avaliku ruumi projekte, mis on projekteeritud „juhuste polügoonideks“, ent ometi on sellistena luhtunud ja ruum on inimtühjana seisma jäänud.
Avaliku ruumi omaksvõtuga kaasneb küsimus, kuidas söandaksid inimesed loodud ruumi loominguliselt, häbenemata, ja kui tarvis, siis ka raevukalt kasutada, selle asemel, et lähtuda üksnes varem väljakujunenud ja etteantud linnas käitumise viisidest?Me oleme harjunud tõdema, et avalik ruum on kollektiivne ja tema kasutamine on kollektiivne. Õppides kasutama avalikku ruumi loominguliselt, sellega kaasa mängides, muutub see aga, vastupidi, küsimuseks inimese individuaalsuse kohta. Sündmuste ruum muutub seeläbi ruumiks, kus toimub kollektiivne ümberindividualiseerumine. Miks tundub selline ümberindividualiseerimine olevat pärsitud vabaplaneeringulistes elamurajoonides? Gradatsiooni avalik-poolavalik-privaatne puudumine ja tühi majadevaheline ruum vabaplaneeringulistes asumites tundub tootvat mingit traumaatilist realiseerimatuse ülejääki. Individuaalsuse tähelepanuta jätmine on hävitanud ka väljavaated kollektiivsusele.
On suur vahe, kas püüda ennetada linna kasvu või seda väga konkreetselt määrata. Süsteemiteooria kõige üldisemaks õppetunniks on tõenäoliselt osutunud mitmekesiste süsteemide suur elujõulisus, paindlikus ja võime ilmutada küllaltki osavat adaptiivsust. Pöördudes tagasi linna juurde – mitmekesist keskkonda on väga keeruline kui mitte võimatu ellu kutsuda ühekordse valmistegemisena. Modernismi ajastu vabaplaneeringulistele asumite puhul on justkui liiga palju võõrast ette välja mõeldud ja korraga valmis tehtud, selline võõrus ei hakka arenema, ei lähe tööle. Huvitava kõrvalepõikena võiks tuua näite 1960ndate Itaaliast. Itaalias oli kasutusel massihoonestusdirektiiv, mis keelas kasutada tehnoloogilist innovatsiooni, valmisdetaile ning nõudis kohalike materjalide ja traditsiooniliste tehnikate kasutamist. Lisaks kaasati kõrgetasemelised arhitektid, kes tagasid hea plaanilahenduse. (Secchiari 2005: 167-171). On huvitav, et selle tulemusena, mis tehnoloogilises mõttes mõjus toonases ajastus ühemõtteliselt tagurlikult, olid Itaalias masshoonestuse tulemused sageli paremad, kui mujal Euroopas.
Aine ja aru põimimine pole vabaplaneeringu alades veel õnnestunud. Need kohad mõjuvad eemalt vaadates poeetiliselt nagu futuristlik unistus, mis kulmineerub ühiskond-mehhanismis. Kiirelt ja veatult töötavas masin-ühiskonnas, kus aine ja aru tulv on lõimitud vaheliti ja veatult, ilma ühegi konfliktita, ilma süsteemi tühistavate singulaarsusteta. Aga vististi on nii, et aine ja aru päris põiming ongi võimalik ainult singulaarsuste läbi. Sealne kirjeldamatus lükkab käima kirjelduse, paneb aine ja aru flirtima. Linnaplaneerimise distsipliini on saatnud otsustamatus, millega on tegu – kas teaduse või kunstiga. Tööstusrevolutsioon kutsus esile olukorra, kus kiiresti oli tarvis suuremastaabilist tehnilist ja korralduslikku planeerimist, sest linnad ei olnud varem niisugust kasvu kogenud.Kuid olemegi neid linnaehituse tehnilisi norme filigraansuseni täpsustama jäänud ja pole saadud kogemusega tagasi inimese, kultuuri ja elukvaliteediga tegelemise juurde pöördunud. Turg ja tehnoloogia on jäänud linnaehitust valitsevaks.
Ometi võib laiemapõhjalistel linnaruumi puudutavatel aruteludel üheltpoolt hoomata õhus olevat elanike sõnastamatut rahulolematust niisuguse normatiivse linnaruumiga ja teisalt kohata urbanistide sõnavõtte, et „urbanism on omadega fucked up“.
Neis normatiivseis linnaplaneeringuis puudub miski, mis ajas tasapisi lahti rulluks. Niisuguse ajas avaneva potentsiaali linnaplaneeringusse kätkemine saab olla ennekõike loomingu küsimus. Paljude kaasaja mõtlejate töödes kordub motiiv varjatud olemuslikkusest. Seda varjatust ei tuleks ehk tingimata mõista kui aktuaaliseerumise käigus toimuvat võimalikkuste kokkukukkumise ilmingut. On viljakam mõelda, et on midagi, mis avaldub ja on ligipääsetav üksnes konkreetses situatsioonis, mitte universaalselt. Nagu öeldud, just looming saab sellega tegeleda.
Esteetika, pragmaatilis-majandusliku paratamatuse ja temporaalse suhe on kaasajal kaldunud tehnilis-pragmaatilisse normatiivsesse äärmusse. Sellesse suhtesse tuleks loomulik vastastikune tihe dünaamika taas tagasi tuua, niisugune vastastikkus oleks rikastavam ning tulemuseks oleks väärtuslikum elukeskkond.
Kirjandus
Heynen, Hilde 2005. Constructed happiness – domestic environment in the cold war era. Võistlevad õnned – elukeskkond külma sõja perioodil. Toim. Mart Kalm; Ingrid Ruudi. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Laaniste, Mari; Torim, Leena 2010. Võõrandumine modernistlikus paneellinnas. Lasnamäe filmis „Sügisball“ –Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball. Koost. Virve Sarapik, Mari Laaniste. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 87 – 94.
Millard, William 2004. Content. Koost. Rem Koolhaas. Köln: Taschen.
Sauter, Peeter 2002. Mustamäe kiituseks –Tallinna juht. A user’s guide to Tallinn. Toim. Mari Laanemets; Andres Kurg. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Secchiari, Lorenzo 2005. Constructed happiness – domestic environment in the cold war era. Võistlevad õnned – elukeskkond külma sõja perioodil. Toim. Mart Kalm; Ingrid Ruudi. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Wenders, Wim 1992. The Act of Seeing. Milan: Ubilibri.
Ilmunud “Vihikus” 2012
ANNELINNAPORTAAL >lehe algusesse 