ARHITEKTUURI VÄLKLOENGU “MIDA TÄHENDAB OLLA KAASAEGNE?” MATERJALID

Välkloeng toimus 22. jaanuaril Tartu ülikooli kirikus. Arutleti selle üle, mis on kaasaegne tegu, mida tähendab kaasaegsus arhitektuuris ja linnaehituses ning millised võiksid olla Annelinna ja paneelelamupiirkondade tulevikuväljavaated.

Esinesid:
Toomas Tammis, arhitekt ettekande video
Margus Ott, filosoof video
Kadri Leetmaa, linnageograaf video
Daniele Monticelli, semiootik ja filosoof video
Jaak Tomberg, kirjandusteadlane video

Moderaator Kaja Pae

Jaak Kikase fotod
Reio Avaste fotod

Vabaplaneering ja vaba planeerimine

toomas2

Toomas Tammis, arhitekt

uudsusest ja harjumusest
Arhitektuur nagu ehk igasugune loominguline tegevus kõigub alati üsna ebakindlal ja raskesti määratletaval alal mineviku ja tuleviku vahel (mis ilmtingimata ei pruugi sellele anda veel kaasaegsuse kaasahaaravat pitserit). Ühelt poolt peab arhitektuur lahendama nähtavasse ja aimatavasse tulevikku projitseeritud ruumilisi vajadusi.

1

See on mõneti ulmefilmi keskkonna loomisega sarnane ülesanne, mis sageli toetub võimalikult adekvaatselt aimatud intellektuaalse, tehnilise, kultuurilise ja finantsilise võimekuse muutusele ühiskonnas. Stanley Kubricku lähitulevikku projitseeritud olme liigub üsna kummalise, kuid mitte uskumatu, natuke imeliku ja põhimõtteliselt ükskõik millise sisutusajakirja reaalsuses täiesti igapäevase ning tavalise peenes vahemikus. Teisalt põhinevad need tulevikku suunatud tegevused paratamatult suures osas mineviku ja oleviku statistikal, kogemusel ja eelarvamusel, sest adekvaatset ettekujutust ja kogemust tulevikust meil ei ole. Lisaks ja vahest peamiselt peavad ükskõik kui hästi põhjendatud ja läbitöötatud tuleviku mudeli praegu siiski asustama meie kaasaegsed inimesed kõigi oma seniste ruumiliste, esteetiliste jms kogemuste ning veendumuste pagasiga. Arhitektuur peab küll lahendama ja ehitama tulevikku, kuid olema samas arusaadav, kasutatav ja parimal juhul ka suunda näitav ning inspireeriv olevikus, tavalises igapäevas. Siinjuures pean oluliseks viidata Jaak Tombergi hiljuti Akadeemias avaldatud artiklile „Realistliku usutavuse ja teaduslik-fantastilise võõrituse topeltperspektiiv“, mis võiks olla väga huvipakkuv kõigile arhitektuuriga kokkupuutuvatele inimestele, nii tudengitele, kaasaegsetele praktikutele kui ka sellest kirjutajatele. Artikkel käsitleb realismi ja ulmekirjanduse, ehk siis oleviku ja tuleviku väljendusvahendite ja olustike ühtelangemist, täpsemini olukorda, milles seni uudsuse või noovumina kirjeldatud asjad ja keskkonnad on tegelikult juba sissearvatud kaasaegsesse kogemusse. See ei tähenda, et ei ole võimalik mõelda ja rääkida seni veel mitte eksisteerivatest väljamõeldud maailmadest ja neid kujutada, küll aga on raske esitada neid justnimelt uutena. Olukorda, kus tehnoloogia ja sellega kaasnevate nähtuste pidev uuenemine on toonud kaasa loomuliku võõristuse ning lõputu uuesti õppimise ja leppimise tarviduse kui möödapääsmatu osa meie tavalisest igapäevasest kogemusest, on uudsus ja võõristus juba sissearvatud. Ma julgen väita, et arhitektuur oma parimatel hetkedel peaks mõjuma mõneti sarnaselt – ta peab olema ühtaegu äratuntav ja kummastav, igapäevane ja uudne, intuitiivselt kasutatav ja harjumist/harjutamist vajav. Veel üks näide sellest, ehk mõnevõrra erinevast uue ja harjumuspärase koomõjust on Wim Wendersi sissejuhatus oma filmile Notebook on Cities and Clothes.

5

Selles filmis kirjeldab ta alustuseks oma uute riiete ostmise kogemust: need annavad alati juurde mingi osa uudsust tema mina kogemusele, ennast uutes riietes vaadates ja tajudes tuleb alati justkui mingil määral oma uue minaga uuesti ära harjuda. Sellest kogemusest radikaalselt erinev oli üks konkreetne pintsak, mis mõjus seljas kohe omana, justkui olemuslikult haakuva ja/või juba ammu olnuna. Täpsemal uurimisel selgus, et selle autoriks oli jaapani moedisainer Yohji Yamamoto, kellest edasine film ka suures osas räägib. Siin on uudsus disainitud pea märkamatuks, ootamatult loomulikuks ja igapäevaseks osaks meie maailmast. Edasises filmis viib sama teemat edasi lõik igapäevase meeste valge triiksärgi varruka lõikest, mis esitab lõputut hoolitsust ja katsetamist, et saavutada võimalikult loomulik olukord kanga langemisel varruka ja särgi keha osa liitel. Oluline on siin uudsuse möödapääsmatu kohalolek, Yamamoto ilmselgelt ei taasesita ühtki juba olemasolevat pintsakut või triiksärki, vaid näeb suurt vaeva, et disainida midagi olemasoleva maailmaga sulanduvat ja ühtelangevat, kuid paratamatult uut. See ongi ehk kõige raskem. Üsna lihtne on luua olemasolevast olukorrast erinevaid maailmu. Kuid teha neid viisil, milles ka praegune, igapäevane ja tavaline ennast ära tunnevad on väga raske ülesanne.

tuleviku nõudmisest, skaalast ja planeerimisest
Samas on arhitektuurile esitatud läbi aegade väga suuri nõudmisi justnimelt uue, senisest radikaalselt erineva ja muidugi palju parema elu ja keskkonna pakkumisel. Ajaloos on alati olnud perioode, mil arhitektuurilt ja linnaplaneerimiselt nõutakse radikaalset tulevikku. See on reeglina toimunud suurema või vähema ühiskondliku kasvu tingimustes, selle vajadusel ja toel, mis on kaasa toonud ka suurema või väiksema nihke ettevõtmiste skaalas.

6

Renessansile omane rahvusvahelise kaubanduse ja linnriikide kiire kasv ning areng viis üha tihenevas konkurentsis ja sõjategevuses, toetudes nii sõjapidamise- kui ehitustehnoloogiate kiirele arengule (tulirelvade ja täpsemalt kahuritule kasutuselevõtt) ühel hetkel seninägematus skaalas muldkindlustuste ja bastionide rajamiseni, mis pindalaliselt olid sageli võrreldavad kaitstava linna enda senise territooriumiga.

7

XX sajandi globaliseerunud kaubandus ja masstootmine tõid kaasa linnade plahvatusliku arengu, millega on kaasnenud sageli linnade territooriumite mitmekordistumise ja seda sageli läbi ulatuslike vabaplaneeringuga alade.

Suur küsimus on, kui palju õnnestub niisuguseid arenguid, või täpsemini keskkonda niisugustes arengutes planeerida ja mis sellest kasu on.

8

Suure skaalaline planeerimine on ajalooliselt sageli eeldanud mingit suuremat ühiskonlikku kokkulepet või projekti, on see siis autokraatne otsus, üldine kokkulepe ja tarvidus taastada sõjas hävinud mastaapne keskkond, või hästi toimiv pikaajaline demokraatlik planeerimistegevus. Renessansi aegne ideaallinn ja XX sajandi keskpaiga ning teise poole vabaplaneering on oma selges tsoneerimises ja lõplikus ettemääratuses ootamatult sarnasted. Mõlema sünniks oli vaja kas autokraatset otsust või laialt aktsepteeritud kokkulepet uuest, võrdsemast ja paremast tulevikust senise kehva ja suures osas sõjas hävinu asemel.

9

Mõlemad on keskkonna liberaliseerudes ja uuesti killustudes kiirelt kaotanud oma suundanäitava rolli. Teisalt on hästi toimiv demokraatlik valitsemine läbi ühise munitsipaalse maaomandi hoidmise ja seeläbi pikalt läbi kaalutud otsuste ning ühise munitsipaalse planeerimissüsteemi vorminud igavuseni reguleeritud ja ruumiliselt väga selged linnad Skandinaavias ja mujalgi Euroopas.

10

Sellele vastandub üsna radikaalselt traditsiooniliselt planeerimata ning perioodiliselt väga jõuliselt isetekkeline Tallinna kaootiline, kuid ruumiliselt huvitav ning potentsiaalselt mitmeid võimalusi loov Tallinna linnakude. Praegune ülikaootiline kesklinn vajab siiski uuele kvalitatiivsele tasemele kerkimiseks kas veelgi tihedamat täisehitamist või vähemalt väga oskuslikult kavandatud ja disainitud avalikku ruumi, mis isetekkelisele linnaruumilisele kaosele uuesti väärtuse ja mõtte annab. Parimal juhul võiksid need arengud ju toimida paralleelselt.

massist ja ühistegevusest
Suureskaalalised muutused linnaplaneerimises ja -ehituses toovad paratamatult kaasa tähelepanu koondumise üksiku ja spetsiifilise asemel üldisele ja keskmisele.

11

12

13

14

Kui me võrdleme elanike arvu 15.-16. sajandi linnas ja selle laotumist territooriumile 20 sajandi varaste eeslinnade ja vabaplaneeringuga aladega, siis on ilmselge, et viimasel juhul võiksime 15.-16. sajandi võtmes tääkida kümnetest enam-vähem samaaegselt ehitatud uutest linnadest. Üsna suure üldistusega võib öelda, et kaasaegsus on XX sajandil tähendanud ühel või teisel viisil tegelemist massiga.

Niisuguseid üheaegselt ehitatud ja ühele mudelile allutatud keskkondi on väljaspool pideva kasvamise mudelit raske omaks võtta. Olukorras, kus sellel puudub ühiskonnas suuremas plaanis suureskaalaliste arengute ja samaväärse tööstuse taustsüsteem jääb niisugune elamismudel ootamatult üksi. Vahest alles nüüd, XXI sajandil hakkame selgemalt nägema uuesti lokaalse ja väiksema skaala esiletõusu ja seda suures osas läbi tsentraalselt toodetud ja massiliselt jaotatud energia ning toidu üha problemaatilisemale kvaliteedi, varustuskindluse ning muidugi hinna. Oleme Eestis alates 1990, aga ka mujal vanas ja pikalt kasvanud maailmas, sisenenud stagnatsiooni ja sageli hoopis kahanemise mudelisse. Kahanevast massist hakkavad üha enam välja paistma selle üksikud ja eripärased osised. Kaasaegne on ühelt poolt üha enam individuaalne, sest ta lihtsalt paistab vähenevast hulgast paremini välja. Teisalt on kaasaegne ka üha enam kollektiivne, sest üleüldiselt teadvustatud ressursside nappusega on võimalik ehk hakkama saada vaid läbi väga hästi koordineeritud ühistegevuse. See ühistegevus on sageli pigem isetekkeline vastupidisena varem planeeritud ja projekteeritud ühtsusele. Uute maailmade välja mõtlemisel ei saa enam fokusseerida massile, vaid tuleb suuta adresseerida spetsiifilist. Vabaplaneeringu alade arengus ongi eelpoolkirjeldatud üleminek planeeritud ja projekteeritud ühtsuselt täpsemale ja rikkalikumale ühistegevusele see, mis praegu on ehk toimumas, mis üha enam otsib endale vormi ja võimalust ning millele vabaplaneering natuke valulikult kaasa nagiseb.

omaksvõtust
Selles kaasaja lõputus sissehaaramises, milles väline ja võõristav on saanud osaks loomulikust igapäevasest kogemusest ei ole ehk ka enam kohta vabaplaneeringu väljaarvamisel. Ühelt poolt on raske uskuda, et ehitatud keskkonna kunagi hoolikalt läbitöötatud ja püüdlikult kaasaegsed vormid ei suuda kohaneda uute tingimuste ja soovidega. Nagu veel paarikümne aasta tagustest lootusetult lagunenud, ebamugavatest ja mõneski mõttes perspektiivitutest agulitest nagu Kalamaja, Karlova või Supilinn on kujunenud või vähemalt kujunemas väga nõutud elukeskkond, nii ootab vabaplaneering oma järge, et uuesti ja uuel viisil kõnetada ja inspireerida kaasaega selle kõige huvitavamas ja potentsiaalsemas mõttes. Teisalt on vabaplaneering oma ruumiliselt avatuselt tõepoolest vaba igasuguse individuaalse täpsuse ja disaini lisamisel. See eeldab ehk ruumilise keskkonna endaga lõpliku leppimise ja ära harjumise kõrval lisaks seda, et arusaamine üksikust ja tema potentsiaalsest rollist jälle võimalikuks mõeldaks.

15

Tulles veelgi äärmuslikuma näitega tagasi vabaplaneeringu skaala ja tiheduse juurde võime öelda, et kaasaegne Eesti alevik, näiteks Käina mahuks tervikuna elama ühe Lasnamäe hoovi ümber. Mingi sarnane külaelu inimlik skaala, personaalsus ja isikliku sekkumise võime on ootamas ja otsimas omale vormi ka vabaplaneeringus. Kerge kalambuurina võiks lõpetuseks öelda, et vabaplaneering on nüüd ehk valmis vabaks (ja individuaalseks) planeerimiseks.

 

“Sügisballi” kasust ja kahjust

jaak

Jaak Tomberg, kirjandusteadlane

Eesti linnade paneelrajoone ja paneelrajoonide kirjandust kummitab “Sügisballi” müüt. See on müüt paneelrajoonist kui lugematute võimalike üksinduste kihavast kasvulavast. Üksindus vohavat paneelrajoonis nagu mingi viirastuslik ja võõritav, ent lõpmatult elujõuline vesikultuur. Mati Undi romaan näitab meile vähemalt nelja niisugust üksindust.

Luuletaja Eero tõdeb metafüüsiliselt, et paneelelamutel puudub vertikaalne mõõde. Majadel puuduvat õiged keldrid ja pööningud, mis maa ja taeva eluaseme vahendusel omavahelisse kosmilisse kontakti seoksid. Selle mõõtme puudumine tingivat ka sisemise (vaimse, hingelise, poeetilise) sügavusmõõtme puudumise. Arhitekt Maurer, linnaosa kaasautor, vaatab paneelrajoonile seevastu jumalikust loojakõrgusest. Ta on veendunud, et linnaosale puhub hinge sisse ainult äärmine funktsionaalsus. Linn hingavat ühtsena ainult siis, kui selle asukad end tehnilise täpsusega ja kõrvalekalleteta tema toimimise hüvanguks minetavad. Oma kõrgustest ei näe Maurer paneelrajooni kui vahetult elatud ühiskondlikku ruumi, linn on tema jaoks pigem kaart või makett või Idee. See on teoreetiline, ideaal-abstraktne loojaüksindus, mida ta ise üksindusena ei taju, ent üksindus on see sellegipoolest. Üksikema Laura veedab oma päevi ainiti õhtust teleseriaali oodates ning selle tegelastele kaasa elades. Tema jaoks vastandub igapäevane reaalne sündmusetus sellele sündmuslikkusele, mida pakub massikultuurne fiktsioon: üksinduse peletamise hinnaks on siin tegelikkusest põgenemine. Šveitser Theo üksindus on absoluutse enesekesksuse üksindus, tehnilise, tuima ja järjekindla eneseteostamise üksindus. Selliseid üksindusi on “Sügisballis” veelgi ning nendest üksindustest on nüüdseks saanud tüpaažid. Unt ei lase nendel üksindustel oma romaanis õieti lõikuda, andes mõista, et neil justkui puuduks ühismõõt. Ning ehkki Undi romaanis võis nendel üksindustel olla oma romantiline sisend – neid üksindusi võis veel hea õnne korral nautidagi – siis kolmkümmend aastat hiljem, Veiko Õunpuu filmis, oli nendest paljudest üksindustest saanud üks ja ainsuslik kollektiivne võõrandumine. Üksindus ei ajanud siin enam unistuste hapraid võrseid. Jäi mulje, et unistamise võimalikkus on nüüdseks saba ja sarvedega paneelrajooni rohmakale isetoimivusele ohvriks toodud. Niisugune on “Sügisballi” müüt – müüt üksinduste kihavast kasvulavast või võõrandumise hallsiledast betoonplatoost. Ning ei maksaks arvata, et see müüt käib üksnes Mustamäe või Lasnamäe kohta, nagu Undi romaanis või Õunpuu filmis. Kuniks see püsib, värvib see samavõrra elujõuliselt üle ka teised paneelrajoonid ning kindlasti ka Annelinna.

Viivi Luik kirjutas “Sügisballi” kohta, et enne selle kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe on olemas – enne “Sügisballi” polnud Mustamäed sõnas nähtavale toodud, enne seda elasid seal mingis mõttes tundmatud, nimedeta ja nägudeta inimesed. Luik rääkis kirjanduse rollist ühiskondliku ruumi (enese)kuvandi loomisel ja kujundamisel. Ta osutas võimalusele, et iga niisugune ruum vajab seesmiseks toimimiseks varem või hiljem sõnalis-sümboolset mõtestamist. Ent ta unustas või ei pidanud vajalikuks öelda, et ühest mõtestusest ei piisa, et aeg läheb edasi ja nõutab taga üha uusi mõtestusi, ning et kui üks mõtestus, mõjugu ta kirjandusena kuitahes tabavalt, tähenduslikult või esteetiliselt nauditavalt, liiga kauaks või kaugeleulatuvalt kivistununa püsima jääb, siis teeb see reaalsele sotsiaalsele ruumile pigem kahju kui kasu. Sõnas välja toomise sümboolset olulisust ei maksa alahinnata: “Sügisballi” müüdi kahju Eesti linnade paneelrajoonidele on üksinduse ja võõrandumise ainulise kuvandi kahju. Ning sellega saab pihta ka Annelinn. Seepärast julgen käesolevaga unistada paneelrajoonide mitmekesisest kirjanduslikust mõtestamisest, mis tolle müüdi horisondilt enam niiväga ei lähtu. Sõnalis-sümboolne arendustöö võiks katta ja toestada reaalset arendustööd, kirjanduslik unistamine pragmaatilist unistamist.

Ma ei kavatsegi teeselda, et kõnelen kellenagi, kes oleks Annelinnas elanud või kes Annelinnast kuigivõrd palju “teaks”. Kõnelen kui keegi, kes Annelinnas jalutamas käib ja külas käib. Aga julgen spekuleerida, et “Sügisball” toimib müüdina iseäranis just neile paljudele, kes sisenevad paneelrajoonidesse kusagilt väljastpoolt. Tegu on niisiis pigem välise kuvandi kui enesekuvandi müüdiga, ent isegi triviaalpsühholoogia julgeb spekuleerida, et need kaks asja on omavahel seotud. Inimesed võiks tahta Annelinnas jalutada ka lugematutel teistel viisidel ja põhjustel kui üksindusel ja võõrandumisel põhineva “negatiivse samastumise” romantiseerimine. Kirjanduse ülesanne on nende viiside ja põhjuste avatud, mitmekesine ja lakkamatu sõnaline kehtestamine. Müüdiloorist läbitungimine ning uute müütide kehtestamine. Üha uute Annelinnade viiviluigelik nähtavale toomine.

See nähtavaletoomine tähendab ühtlasi teatud laadi kaasajastamist. Ma hoidun kaasaega põhjalikumalt määratlemast, aga kindlasti on kaasaegne see, mis on ajaga kaasas või käib ajaga kaasas. Siit nähtub, et ajaga kaasas käia ei pruugi ainult kõige uuemad ja värskemad asjad. Seda võivad teha ka üpris vanad, näiteks mitukümmend aastat vanad asjad, nagu seda on “Sügisballi” linnaüksindusel põhinev müüt. Nii kaua, kui see müüt on ainus, mis meil paneelrajoonide kohta olemas on, on see paratamatult kaasaegne. Kui mõtlen paneelrajoonidele, mõtlen kohe “Sügisballile” ja linnaüksindusele. Annelinn ei ole “oma aega ära elanud”, aga temaga ajas kaasas käiv müüt võib olla mitukümmend aastat vana. Kuid kirjandusel on kindlasti sümboolne võime teisendada, mitmekesistada ja rikastada seda, mis ajaga kaasas käib. Tuua esile Annelinna, mis iseenesest on nii või teisiti olemas ning mida me enesestmõistetavalt teame, ent lasta sel paista mingis uues valguses, otsekui kohtuksime sellega esmakordselt. See valgus ei pruugi olla vahetult nüüdisaegne, otsekui tuleks ta suure hooga kusagilt saabuvast lähitulevikust, ent kaasajastav on see valgus sellegipoolest.

Jalutan Kalda teel ning mulle kangastub, et erootilist ja tantrilist massaaži pakkuva Salongi “666” ning Katoliku huvikeskuse “Neitsi Maarja” kõrvutiasumine ei ole juhus (see oleks Dan Browni stiilis religioosne vandenõuteoreetiline müsteerium). Jalutan sealsamas Kalda teel ja näen, kuidas Anne turg on jätkuvalt avatud ning seal kaubeldakse muuhulgas tahke une tükkidega (see oleks nostalgiline põnevusromaan). Jalutan Mõisavahe tänaval ja näen, et Mõisavahe 36 tagusele haljasalale on rajatud Leo Lapini projekti “Elavate linn – surnute linn” järgi surnuaeda imiteeriv kiviinstallatsioon (see oleks eneseirooniline skulptuur “Sügisballi” müüdi mälestuseks). Jalutan Kaunase Puiesteel ja mulle viirastub, et loodus on Annelinna tagasi võtnud (utoopiline pastoraal). Jalutan Anne tänava alguses ja kohtan seal lüheldast, hallipäist ja üht jalga lonkavat nahkpintsakus vanameest, kes ütleb mulle, et Luunja oranžil valgusel pole midagi pistmist kurkide kasvatamisega, vaid hoopis annelinnlaste unenägude ja salasoovide spektraalse projektsiooniga, mis öösiti valgustab kogu linna (maagilis-realistlik lühijutt, autoriks kasvõi Edvin Aedma). Ja nii edasi, ja nii edasi, ad infinitum.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Annelinna elanikele Annelinna elanikelt

%d bloggers like this: