Odessa või São Paulo?

Tanel Rander

„Kas Annelinn on Tartu, ma ei tea, see on hoopis midagi muud?!“
Jaan Kaplinski Ööülikooli saates „Minu Tartu“

Kaheksakümnendad
Garaažid, plekist või telliskividest ja tõrvatud katustega, mitmekorruselised garaažid, ja nende vahel tolmavad teed. See on nimetu piirkond, mis jääb Anne, Kuuse ja Remmelga tänavate vahele. Niikaua, kui need garaažid on seal olnud, on ka teed tolmanud. Sealsamas mängisime meie, Annelinna lapsed, eestlased ja venelased, üheskoos. Gaasimask oli laste seas tavaline mänguasi, ehitusmaterjalid veelgi tavalisemad. Põnev oli jälgida, kuidas karbiid veega reageeris ja imelikku lestakala praadimise lõhna levitas. Tegelikult oli see plahvatusohtlik gaas. Liftipiitade vahelt kakuti niisama mingit nätsket ainet. Suurtest pigikamakatest lõigati taskunoaga tükke välja ja näriti kui nätsu. Must näts – igatsus kauguste järele. Mäletan üht suurt „SovTrans“ kirjadega veoautot, mis mu kodukandi majade vahel peatus. Mäletan, et oli loojang. Veoautojuht istus kabiinis ja rääkis ühe mehega juttu. „Ma pean veel täna Odessa poole liikuma hakkama!“ ütles ta. Odessa… Veel praegugi kujutan ma teda ette oma müriseva masinaga Kaunase puiesteed mööda Odessa poole sõitmas. Kui mööda Kaunase puiesteed otse lõunasse liikuda, tuleb Moldova kohal vasakule, Ihaste poole hoida. Maastikul liikumine on ihaprotsess, me kanname oma maailma kõikjale kaasa.

Kujutage nüüd ette kesksuvist Annelinna kaheksakümnendatel. Garaažidevahelised teed tolmavad, päike kõrvetab ja kütab kuumaks garaažide katused. Paplid õitsevad, õhk seisab. Ainult pääsukesed lendavad siristades majade vahel nagu nooled. Ja söesilmsed sõjaväelaste lapsed söövad suuri magusaid mureleid. Lapsed käivad kalonka juures joomas ja veesõja jaoks vett võtmas. Kalonka – see on arteesiakaev praeguse Remmelga ja Lepa tänava vahel. Tühermaa tagant paistavad lennukisabad ja alalõpmata õhku tõusvad või maanduvad sõjaväelennukid. Tihti on kuulda nende mootorite spetsiifilist vilinat, see kõlab jäiselt ja ohtlikult nagu külm sõda. „Reaganil on kahvel kõhus, Gorbatšovil munad õhus,“ laulsime meie, Annelinna lapsed. Me ei teadnud, et igale meessoost tartlasele oli ette nähtud üks gaasimask, me ei teadnud, et Raadi sõjaväelennujaama pärast olime me ameeriklastele tähtis sihtmärk. Kõikide nende mälestuste helgust ja ilu, pilvitut taevast ja tolmavaid teid, Emajõe luhta ja Anne kanaleid illustreerib hästi Jean Michel Jarre „Oxygene 2“, mis tuli tol ajal raadiotest väga tihti. Selle loo atmosfääriline süntesaatoriheli on nagu tuumaplahvatuse järgne radiatsioon, mis levib lainena üle Luunja, kattes kogu maa alates Emajõe suudmealast kuni Ülenurmeni. Roosaks tõmbunud taevast läbistavad üha uued ja uued raketid ja hävitajad, justkui üle Peipsi madalike sööstvad kalaparved. Meist poleks niiviisi ilmselt midagi järele jäänud, oleksime kadunud ühte ajastusse. Võib-olla oleks see kadumine kaasa toonud kogu ülejäänud maailma kadumise.

Üheksakümnendad
Kui me isaga üheksakümnendate keskpaigas üle Uue silla kodu poole
sõitsime, vaatasin ees laiuvat Annelinna justkui pilvelõhkujate kompleksi või kõrbekanjonit. Päike soojendas suurte punakaspruunide paneelmajade kesta, mille vahelt aeg-ajalt vilksatas üksikuid siniseid, päiksekiirtes aknaid. Majahiiglased elunesid kobaras koos, näisid justkui nõu pidavat selle üle, mis vahet on kõrbekanjonil ja pilvelõhkujate linnakul. Nad olid ise midagi vahepealset. Aga tol ajal levis ju kõikjal kaugusteiha. Mina kui tüüpiline MTV generatsiooni esindaja kujutasin ennast Seattle’isse. Ja see polnud sugugi keeruline. Seattle’is pidi tingimata olema teravsinine taevas, pilvelõhkujad, kauguses helendav mägi, sadamakaid, kaubalaevad, ookean. Mõtlesin kõik Annelinna majad
suuremaks ja kandilisemaks kui nad olid, ahmisin endasse linnas
tasapisi võrsuvat kapitalistlikku arhitektuuri. Iga Nirvana lugu oli seotud mõne Tartu kohaga. Kõige paremini töötas Nirvana mingipärast Ropka-Variku-Tammelinna piirkondades. Uuelt sillalt Seattle’i siluetti imetledes Nirvana pähe ei tulnudki, pigem Smashing Pumpkins või Soundgarden, midagi kergemat ühesõnaga. Hilisemast ajast mäletan Edwyn Collinsit Annelinna kohale kerkinud massiivsete rünkpilvede taustal kitarri keerutamas, mind kitarriotsaga sihtimas, minu suunas näpuga viibutamas. Oma fantaasiates pean Edwyn Collinsit ikka Jõgevamaaga seotuks – kujutan ette, kuidas ta sõidab tsikliga keset avarat vooremaastikku, mööda tühja maanteed Peipsi suunas. Sama teed pidi sõideti ka Radioheadi videos „Karma Police“, sama maanteed kasutasid Sailor ja Lula David Lynchi filmis „Wild at Heart“, tol ööl, kui nende autos mängis Chris Isaaki „Wicked Game“. Kõik need sünesteetilised ja apofeensed teekonnad on seotud pigem ajaga kui ruumiga, nad kulgevad läbi isikliku mineviku, teisele poole, umbisikulisse, ainult maastikuga seotud minevikku. Edwyn Collins ja teised on justkui teeviidad ajalisel mõõtkaval. Rändaja on nad sinna ise varem kinnitanud, küllap selleks puhuks, kui on tarvis tagasi minna, olevikust minevikku.

Nostalgia või kohaarmastus
Oma esimest pilvelõhkujat nägin veel enne seda, kui kapitalistlik arhitektuur Tartusse jõudis. See oli üks imelik peegelpinnaga kaetud risttahukas, mis mööda Emajõge allavoolu ulpis. Hiljem selgus, et see oli Jaan Toomiku kosmopoliitne installatsioon „Teekond São Paulosse“. Nägin seda kesklinna piirkonnas triivimas, ja eks ta sinna kuskile Pärmivabriku käänaku taha kadus. Küllap takerdus kuskile kaldasse ja läks idanema. Aastaid hiljem erekteerus sealkandis plasku. Küllap see Toomiku installatsioon oli seemneks. Teekond São Paulosse mööda Emajõge… Seattle’i projitseerimine Annelinnale… See kõik põhineb asjaolul, et 1989 õhiti Berliinis hiiglaslik tamm ja selle taga seisnud globaalne ookean valgus üle Ida-Euroopa. Pööras kõik pea peale ja tekitas segadust.

Võrrelgem omavahel kaht ideed. Ühe idee kohaselt jõuab möödaKaunase puiesteed Odessasse, teise idee kohaselt jõuab Emajõe kaudu São Paulosse. Need on kaks erinevat maailma. Mööda Kaunase puiesteed on tõepoolest võimalik jõuda Odessasse, aga mööda Emajõge São Paulosse nii lihtsalt ei jõua.

Ometi on São Paulo tänapäeva Eestile justkui lähemal kui Odessa,
sest see kuulub konventsionaalsesse ihasüsteemi. Odessasse reisimine on pigem reisimine ajas. Retroturism. Ajamasinaks on nostalgia. Samas kui Odessasse minek on maastikulises mõttes väga lihtne, ühtegi märkimisväärset katkestust peale soise ala Lõuna-Valgevenes ees ei ole, infrastruktuur on olemas. Ainus katkestus, kahjuks ületamatu, on poliitiline ja ideoloogiline. Idas ja lõunas, seal, kus maastik inimest toetab ja kannab, on müürid ees. Põhjas ja läänes, seal, kus maastik lõpeb ja algab meri, ootab lennuk või laev, ja teisel pool on uksed avatud. Seetõttu on domineeriv ideoloogia kõrvale tõrjunud Ida-Euroopa identiteedi ja marginaliseerinud need piirkonnad ja maastikud, mis seda identiteeti kehastavad. Kirde-Eesti pole Eesti, Kagu-Eestist ei räägita, Annelinn pole Tartu, jne.

Selleks, et São Paulosse jõuda, tuleb esiteks sisse lülitada satelliitprogramme mängiv telekas. Natukese aja pärast hakkab Edwyn Collins end Jõgevamaa taustal keerutama. Peagi muutub kogu pilt nii silmipimestavaks, et isegi Annelinn näeb välja nagu Seattle. Seejärel ei jäägi ilmselt midagi muud üle kui tuleb ehitada üks klaasist, betoonist ja terasest koosnev pilvelõhkuja. Siit saab alguse lõputu ihade kett, sest tõelisest Seattle’ist jääb ikka midagi puudu. Ei aita muu kui osta lennukipilet ja minna vaatama tõelist, autentset Seattle’it. Lõpuks ei paista ka Jõgevamaa enam välja nende tagant, kes tema taustal end keerutavad. Maastik ei ole enam oluline. Ta on kas (muuhulgas ideoloogiliselt) ekspluateeritav ressurss või anonüümne loodus. Maastiku enese identiteet on aheldatud rahvusliku ideoloogia külge. Ja seeläbi kinnistatakse ta inimihade süsteemi ning kaubastatakse. Kapitalism armastab konstrueerida või ära kasutada igasugust singulaarsust ja unikaalsust. Kuivõrd sellega kaasnev representatsioon on alati ühesugune – st ühtviisi reklaamitakse nii masstoodangut kui kohti – muutub iga paik üheks turismiobjektiks miljonite hulgas ja kaob naudinguprintsiibil
toimivasse erakordsuste massi. Seda esitletakse kui paljususe ookeani, mis arendab silmaringi ja avardab maailmapilti. See on praeguses maailmas valitsev mentaliteet, mille on kujundanud
globaliseerumine ja õhutransport. Emajõe voogudes triiviv installatsioon on üks selle kahjutumaid sümptomeid.

Nostalgia puhul eristatakse selle peegeldavat ja taastavat versiooni.
See viimane paneb inimese tegutsema mingi kindla eesmärgi, nt
kaotatud kodu taastamise nimel. Eesti domineeriv ideoloogia, mida
juhib liberaalkapitalism ja saadab rahvuslus, kätkeb endas nostalgiat,
mis on suunatud Nõukogude Liidu okupatsiooni eelsesse minevikku.
Samas on see kogemuseväline minevik, sest suurem osa elusolevate
inimeste elust möödus Nõukogude Liidus. Igatsust nõukogude maailma vastu tuleb seega otsida valdava enamuse alateadvusest ja teatud tüüpi käitumisest – millegi aktiivne tõrjumine, halvustamine jne. Annelinna puhul on räägitud majade amortiseerumisest ja hävitamisest, mitte kunagi aga restaureerimisest, samas kui Kaarsilla hävitamine ja Kivisilla taastamine koos mõne sõjaeelse kvartaliga on olnud justkui enesestmõistetavad teemad. Kellelgi ei tule pähe Annelinna restaureerida ja selle üksikuid piirkondi taastada. Jaama tänava vastas asuvale tühermaale ehitatud uuselamurajoon näib isegi teiste omasuguste seas erakordselt ajutine – mõeldud justkui ühekordseks kasutamiseks. Kui lihtne oleks seal taastada kadunud tühermaa! Annelinn on kaugelt vaadates nagu kõrbekanjon, igavesest ajast igavesti oma kohal. Kõik pole veel kadunud. Stepimaastik koos paplite ja pajudega on alles, pääsukesed tiirlevad endiselt majade vahel, kalonka voolab kuskil maa all edasi. Tema taastamine on vaid mõne labidalöögi kaugusel. Nostalgial ja kohaarmastusel on kohati vaid õhkõrn vahe.

Калoнка, калoнка, калoнка моя!
В саду ягода малинка, малинка моя!

Ühel märtsikuisel õhtul kohtusin oma kolleegiga kuskil Kaunase puiestee läheduses. Päike oli loojunud, osa taevast oli veel sügavsinine ja selge. Tohutud hakiparved lendasid üheksakordsete majade vahel ringi, katuselt katusele. Avaldasin kolleegile unistuse asuda jälle Annelinna elama, soovitavalt oma vanasse korterisse, ning igapäevaselt käima vaid neid radu, mida mööda sai käidud kunagi varem, et neid mantraid järgides saavutada püsiv minevik, ilma igasuguse kulgemiseta. Jah, tõepoolest, see võibki olla õnne valem, arvas kolleeg.

Ilmunud esmakordselt “Mitte-Tartus” 2012

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Annelinna elanikele Annelinna elanikelt

%d bloggers like this: