Ülev ja igapäevane

Foto: Fideelia-Signe Roots

majaÄsjailmunud ja väga sümpaatselt uuenenud arhitektuuriajakirjas “Maja” on seekord juttu ka Annelinnast, tema avalikust ruumist ja pisut ka visioonikonkursist. Allpool artikkel täispikkuses. Veidi lühemat varianti on võimalus lugeda väga õnnestunult kujundatud ja käepärasest, pragmaatikale pühendatud pabernumbrist.

 

Ülev ja igapäevane

Kaja Pae

Tartu linnavalitsus korraldas 2014. aastal Annelinna visioonikonkursi. Lähtekohaks oli Annelinna planeeringuliste võimaluste edasiarendamine ja avaliku ruumi parandamine. Et tõepoolest tegudeni jõuda, olid vaatluse all linnale kuuluvad krundid ja soovituslik käsitleda olulisemaid kergliiklusalasid (kergliikluse kaart ja kiiri[1]) avaliku ruumi keskse osana. Koostöös linnavalitsusega arenenud mõte oli hea ja konkreetne – linna saab korda teha ja väärtustada olulisemad avaliku ruumi osad, meelitada inimesed kodust välja ning anda sellega märku nii elanikele kui ka ettevõtjatele, et tegu on väärt keskkonnaga, kus tasub tegutseda. Mida aga õigupoolest peaks endast kujutama ja võimaldama vabaplaneeringulise ala avalik ruum?

Teet Kallase 1985. aastal ilmunud novell „Öö neljandas mikrorajoonis” portreteerib sündmusi paneelelamute piirkonna avalikus ruumis. Uude korterisse elama asunud naine palub oma mehel tuua toalille tarbeks mulda. Mees satub segadusse, kuna ta ei tea, kust mulda hankida – ümberringi on asfalt või muru. Ühel päeval tuuakse nende maja ette suur mullahunnik. Ometi ei lahenda see mehe muret – talle tundub, et kõik ümberkaudsed elanikud silmitsevad teda kahtlustavalt. Mehe kõhklused kasvavad veelgi, kohates ühel päeval hoovis jalutavat miilitsat. Lõpuks otsustavad naine ja mees minna potitäit mulda tooma üheskoos ja turvaliselt pimeduse varjus. Mullahunniku juures kohtavad nad sedasama miilitsat, kes oli öö kattevarjus sinna hiilinud samal eesmärgil.[2]

See lühijutt illustreerib ebaloomulikkuse müüti, mis on vabaplaneeringu aladele Eestis kinnistunud. Paneelelamupiirkondade avalik ruum on jäänud lõpetamata, valmis on ehitatud kortermajad, koolid ja lasteaiad ning suurem infrastruktuur, kuid majadevahelise vaba ruumi täpsema läbimõtestamiseni pole jõutud. Vaadates Johannes Külmeti fotosid 1970-ndate keskpaiga Annelinnast võib tõdeda, et valmimisjärgsed pinnakatted olid viimistletud silmatorkavalt madala kvaliteediga ja haljastuski paigutatud kaootiliselt. Kuigi palju, mida Annelinna generaalplaani autorid Malle Meelak ja Mart Port olid planeerinud, jäi ehitamata, puudus siiski selge ja läbimõeldud nägemus (inimskaalalisest) majadevahelise ruumi käsitlemise võimalustest.

paneel44_jpg_2048x1566_q90
Fotokollaaž “Paneel44”, Maarja Mäemets, 2014.

See ei olnud üksnes eesti arhitektide lahendamata jäänud küsimus. Niisuguse nõutuse juuri võib leida märksa varasemast ajaloost. 1910. aastate keskpaigas prototüübina loodud Le Corbusier’ dom-ino moodul peegeldas hästi 20. sajandi alguse ideid vabalt planeeritavast siseruumist – kuna seinad ei kuulunud kandekonstruktsiooni, võis siseruumi projekteerida märksa paindlikuma ja vabavormilisemana. Vabaplaneeringu ruumilise korralduse kujundamisel oli teadupoolest mitmeid ajendeid (muuhulgas sanitaarsus ja kollektiivsus), kuid lisaks tundub, et sama, vabalt voolava ja kvartalitest piiramata ruumi idee kandus üle ka linnalisse skaalasse. Ka linnaruum pidi muutuma „voolavaks”, vajadusel ümbermääratletava kasutusotstarbega või lausa käigupealt tekkiva kasutusviisiga ruumiks. Korteri või eramaja mastaabis, mida asustab üks perekond, on ruumi kasutamisviiside ümbermõtestamise tarvidus päeva või aastate lõikes arusaadav, üldjoontes on ka selge, kes ja miks midagi teeb. Hoopis keerulisem on niisuguste ümbermõtestajate leidmine ja toimiva vaikiva kokkuleppe tekkimine linnaruumis.

Ühelt poolt on lihtne tõdeda, et vaba majadevahelise ruumi kasutamiseks ei olnud ühiskond päriselt valmis. Ka korteri plaani projekteerimisviisi teisenemine käis käsikäes ühiskondlike muutustega. Võib ka öelda, et voolava ruumi idee tõstmine korteri skaalast linna skaalasse suuremate sisuliste muudatusteta oli idealismist kantud „mastaabi viga”. Ometi, pärast neljakümneaastast Annelinna ajalugu, kui on võimalik uurida kasutajakogemust, võib kinnitada, et elanikud hindavad neidsamu ideid, mida Le Corbusier ja ta kaasaegsed aluseks võtsid – rohkem õhku, valgust ja avarust.

Nende kvaliteetide elanikepoolne tunnustamine ei lahenda täpsema majadevahelise ruumi küsimust, mille kasutamisviiside osas valitseb elanike seas üksmeelne nõutus, üldiselt on viinud see tõdemuseni, et kodu algab korteri uksest ja väliruumi ei ulatu. Siinkohal tasub ehk meenutada veel üht ajaloolist tõika, mis arvatavasti on süvendanud segadust linnaruumiga – vabaplaneeringu sünnitanud ajastule oli omane metafoor kortermajast kui tillukesest linnast. Moisei Ginzburgi Narkomfini kortermaja (valminud 1932) sisaldas elanikele mõeldud raamatukogu ja võimlemisruumi; teenindusfunktsioonid olid toodud korterist välja hoone ühisruumi ja võimaldasid ühist pesupesemist ja söögitegemist, samuti sisaldas kortermaja ühist lastehoiu ruumi. Teadupoolest paiknesid ka näiteks Unité d’Habitationi (viis hoonet ehitatud aastatel 1947‒1952) katusel lasteaed, jooksurada, klubi, võimlemiskoht ja bassein. Lisaks olid majas poed ja väike hotell. Kortermaja oli neelanud traditsioonilise linna. Mida pidi aga kujutama endast uus linnaruum? Võimaldama piiramatut kasvu ja ladusat transporti? Need küsimused jäid suuresti vastamata ning uut tüüpi majadevahelise ruumi rakendamine oli jäetud tuleviku hooleks.

Tulles tagasi Eesti konteksti, tasub muidugi märkida, et kollektiivseid ruume oli siinseid vabaplaneeringualasid täitvatesse tüüpsetesse kortermajadesse ette nähtud minimaalselt. Tänapäeval ilmuvad aeg-ajalt konkursitöödesse ideed moodsal viisil ühisest katusepindade kasutamisest, kuid nende teostamiseni pole teadaolevalt veel jõutud. Siiski tundub, et kui hetkel ühistute jaoks põletavad küsimused, nagu majade soojustamine ja parkimisvõimaluste leidmine lahenduse leiavad, võib katuste kasutuselevõtt olla järgmine võimalik samm.

1970-ndate lõpus püüdsid ka eesti arhitektid uurida, mida teha vabaplaneeringu alade majadevahelise ruumiga. Mõned näited: Leonhard Lapin esitas kriitilise ja poleemilise nägemuse Mustamäe hoovist kui surnuaiast. Tiit Kaljundi pakkus välja majadevahelisse ruumi viljapõllu rajamist. Lisaks inimlike nüansside otsingutele võib näha nendes ideedes ka igatsust sideme taastamise järele traditsioonilisega, katset tasakaalustada ja lepitada uudsust harjumuspärasega. Need tööd on kriitilised, kontseptuaalsed ja problemaatikat visandavad ning ei keskendu õigupoolest küsimusele, mida konstruktiivset oleks võimalik ja mõistlik ruumiga peale hakata.

Enamasti on Eesti linnade suurima elanike tihedusega piirkonnad just vabaplaneeringu alad, nii on ka Annelinn suurima elanike tihedusega linnaosa Tartus. Elanike tihedus võiks näidata piirkonna linlikkuse potentsiaali, see aga ootab vabaplaneeringu aladel veel realiseerimist. Üldiselt on olukord hetkel vastupidine – need alad on kõige vähem linlikud, kui mõistame linna olemusena mitmekülgsete ja vastandlikegi protsesside koostoimimise võimaldamist, igapäevaselt mitmekülgsete valikute pakkumist. Linliku ajaveetmise eesmärgil liiguvad niisuguste piirkondade elanikud kesklinna.

Mis on aga õieti see jõud, mis peaks hoidma ja motiveerima inimesi niiviisi tihedalt koos elama, eriti Eestis, kus ruumipuudus ei ole mureks? Üks vastus oleks kindlasti, et ühe elaniku kohta on märksa odavam pakkuda head elukeskkonna kvaliteeti tihealal, õigupoolest võiksid need alad investeeringute efektiivsuse tõttu võimaldada lausa väga head ja mitmekesist elukeskkonda.

Majadevaheline ruum pakub meeldivat avarust ja jalutamisvõimalusi, kuid see on suures osas ka kõik. Tühi ruum võib olla nii mõtestatud kui ka mõtestamata, ka juhuslikkuse määr ja laad võivad seal pendeldada nii loova kui ka destruktiivse vahel. Piranesilt pärineb 18. sajandist gravüür Campus Martius, millel ta püüab rekonstrueerida osa Rooma linnast. Piranesi rekonstrueerib hoonete plaane arvatavasti muuhulgas üldjoontes teada olnud tüpoloogiate alusel. Kuid näib, et hoonete plaanid hõljuvad pidetult üksteise kõrval, seos hoonete vahel tundub puuduvat. Mida Piranesi õigupoolest rekonstrueerida ei suuda, on toonane urbanism, linnas elamise viisid. Vaadates Campus Martiuse gravüüri, jääb mulje, et tegu on fragmendiga linnast, kus puudub urbanism, iga maja on omaette eneseküllane saar. Piranesi kujutist Rooma Campus Martiuse piirkonnast ja praegust Annelinna plaani ühendab seesama kummastus, tunne nõrgast või puuduvast urbanismist.

Piranesi Campus Martius
Piranesi, Campus Martius, 18. sajandi rekonstruktsioon Antiik-Rooma piirkonnast.

Aruteludel elanikega kumab läbi vajadus konkretiseerida vähemalt mingil määral ruumi otstarvet ning eristada selgemalt näiteks auto- ja kergliiklus. Üks premeeritud töödest, Delta, tõi välja kergliiklusteede võrgustikus erineva kujunemislooga ja tähtsusega teed. Töö pakkus kõige avalikumatel aladel asuvatele teedele välja üht tüüpi pinnakatte ja käsitluse, praegustele isetekkelistele mudateedele aga teist tüüpi katted, säilitades niiviisi ruumi avaruse ja voolavuse, kuid rõhutades siiski erinevust avaliku ja poolavaliku ruumi vahel. Sama töö pakkus välja ka mõtte nihutada autod kortermaja ukse eest pisut kaugemale, et vahetu ukseesise juures tekiks parem side kergliiklusruumiga.

Mittekesklinna avalik ruum on tüpoloogiliselt ja funktsioonide poolest ilmselt midagi muud kui kesklinna oma – selles on vähem juhuslikke läbijaid, see peaks olema rohkem suunatud kohalikele ja konkreetsetele tegevustele. Ilmselt ei saa seni peamiselt kortermajadega täidetud ruumi üheselt üle kanda „harjumuspärast“ kesklinliku avaliku ruumi käsitlust, mis võimaldab ennekõike peatumist ja linlikus spektaaklis osalemist või selle jälgimist. Konkursi ülesandeks ei olnud mõistagi ka kogu linna maa ära planeerimine, vaid akupunktuursete stsenaariumite loomine ja kõige olulisemate ruumide tuvastamine, mis võiksid edasisi arenguid käivitada.

Niisuguses piirkonnas ei ole esmatähtis mitte avaliku ruumi tunnuseid järgi aimav ruum – otsesõnu ju ongi majadevaheline ruum kõige ehtsam, kõigile avatud avalik ruum –, vaid elanikke kõnetav ja tegevusi võimaldav ruum.

Nähtavasti tuleks otsida niisuguseid ruumi kasutusviise, mis võimaldavad elanikul oma eluruumiga (aktiivselt) haakuda. Võiks arvata, et see soosiks piirkonnas ka edasisi arenguid. Kalle Komissarov on Narva paneelelamu piirkonnast kirjutades rõhutanud, et tähtsustada ei tuleks mitte abstraktset avalikkust kui sellist, vaid elanike aktiivsust ja initsiatiivi[3]. Ehk võime loota, et elanike aktiivsusest kujuneb välja uuelaadne ja kohaspetsiifiline „avalikkus”, kollektiivsuse kaasaegne vorm, millest neid piirkondi planeerides unistati. Üksnes avalikkusest pole aktiivsuse suurendamiseks piisanud, sellest annab tunnistust senine praktika.

2011. aastal toimunud Tartu kivilinnafoorumil, mis oli pühendatud Annelinna elukeskkonnale, tõi üks töörühmadest välja, et paneelelamupiirkondade ehitamise järgsel ajal oli elanikel kombeks aega veeta lisaks korterile ka suvilas ja garaažis.[4] Nüüdseks on enamasti alles jäänud eksistentsi miinimum ‒ korter ‒ ja tulebki uurida, mis on need uued sotsialiseerumise ja individualiseerumise kohad ning milliseid tegevusvõimalusi luua.

Tallinna II Arhitektuuribiennaali raames korraldati Väike-Õismäe visioonikonkurss, kus ühes žürii äramärgitud töös (autorid Sergio Bortolussi, Ludovico Centis, Giorgio De Vecchi, Giorgio Renzi, Marco Scapin, Giancarlo Zampirollo) tehti ettepanek võimaldada igale huvitatud linnakodanikule kasutada viie ruutmeetri suurust platsi Väike-Õismäe majadevahelises ruumis ning ühiste huvidega inimestel liita oma maatükke mõnd suuremat territooriumi nõudva tegevuse võimaldamiseks. Töö kandis pealkirja „KOEX15T” („Kooseksistentsi miinimum”).[5]

Üks Annelinna visioonikonkursi võidutöödest, Anne aedlinn, keskendus linnaaianduse harrastamise võimalustele. Linnaaiandusest võib leida Annelinna kontekstiga hästi haakuvaid külgi. Elanikel on aianduse harrastamiseks huvi olemas ja aeg-ajalt tehakse katsetusi avatud ruumis peenraid pidada. Tihti saab probleemiks siiski ruumikorralduse määratlematus, näiteks vastuolu autode liikumise ja paigutamisega. Linnaaianduse vooruseks on, et see pakub õueruumi tegevust, mis sobib üsna erinevatele inimestele ja võimaldab eri põlvkondadel toimetada koos. Lisaks tegutseb Tartus umbes 150-liikmeline maheaednike kogukond, kelle koostöös linnavalitsusega võiks linnaaiandus Annelinnas areneda väga edukalt. Töö pakkus välja erineva tüpoloogiaga aedu, millest mõned olid seotud ka kõige avalikumate kergliiklusaladega.

Visioonikonkursi žürii arutelude käigus kerkis esile mõte, et Annelinna väliruum vajab inimmõõdulisemaid ja tihedama ruumilise liigendusega (kohtumise) ruume.

Eestis on samuti vaieldud selle üle, kas vabaplaneeringu alad vajavad positiivseteks muutusteks suuri linnaehituslikke ideid ja sekkumisi. Kuid võib ka öelda, et üldine planeeringuline suur skaala on põhijoontes paigas ja kohati kindlasti paremini paigas kui suures skaalas planeerimata linnapiirkondadel. Ennekõike ongi puudu väike ja lokaalne skaala ja konkreetsed haakumiskohad ruumiga, puudub urbanism nagu Campus Martiuse gravüüril. Kivilinnade küsimus illustreerib õigupoolest, kui oluline on (mikro)urbanism ja lokaalsete seostega tegelemine.

Kirjeldades Alpi-rännakuid täheldasid 17. ja 18. sajandi inglise rändurid ja filosoofid vajadust tuua esteetilise mõjuvuse kõrvale kogemuse kategooria, millega kaasneb enese tajumine tillukese ja võimetuna ning ruumilisest kogemusest lähtuvalt segunevad hirmu, aukartuse ja ülevuse tunne. Nad tähistasid seda antiikfilosoofiast pärineva subliimsuse mõistega. Sarnast vastuolulist, ühtlasi halvavat ja inspireerivat kõik-on-lahti-tunnet on kohalike „mägede” kirjeldamisel kasutanud mitmed Eesti loomeinimesed (näiteks Aare Pilv[6] ja Veiko Õunpuu[7]). On huvitav jälgida, kuidas segunevad modernistlik, inimese enda loodud, inimlikku mastaapi ületav (sellega vähe seonduv) ning sellega kaasnev ülev-inspireeriv ruumikogemus. Kivilinnade kontekstis võiks seda tähistada uudse fenomeniga, mis on üle-v – ülev, mis on lakkamatult ja argipäevaselt üle argipäeva ulatuv ja sellega lõplikult argipäevast lahutav.

MG_2861Fragment Annelinna 2. mikrorajoonist – tegu ei ole kollaažiga. Foto: Andres Tarto, 2013.  (Pärit Andres Tarto fotoblogist).

Siitkaudu jõuame kollektiivsuse juurest individuaalsuse juurde. See, kes ruumiga haakub, on lõpuks isiksus, motiveeritud initsiatiiv. Jacques Rancière kirjeldab 2005. aasta Pariisi eeslinnade kriisi, mille põhjuseid nähti massi-individualismis. Rancière toob välja, kuidas kunstnikerühmitus Campement Urbain ründas niisugust diskursust seljatagant – kunstnikud mobiliseerisid osa elanikkonnast, et luua ühiselt ruum, mida inimene võiks hõivata vaid üksildase sisevaatluse või mõtluse tarvis. Siin tulevad selgelt esile mitmed aspektid, mida oleme juba eespool puudutanud. Kokkuleppimine, milleks ruumi kasutada, on kollektiivne tegevus. See kokkulepe võimaldab ruumi kasutama asuda. Ka üksiolemise võimalus ilmneb ühiskondliku suhte vormina. Rancière tsiteerib ühe elaniku sõnu: „Tahan tühja sõna, mille ma võiksin täita”.[8] Ka paneelelamupiirkondadele pühendatud välkloengus puudutas Daniele Monticelli lähedast teemat – meil oleks vaja ruumi, kuhu võime teadlikult minna „omamata funktsiooni” ja mis saab uut loovaks ruumiks.[9] Veel kord – see ei ole sama, mis lihtsalt tühi ruum.

Mitmed võistlustööd tunnetasid Annelinna ümbritsevaid alasid – Raadi poole jäävat daatdšade piirkonda, Annelinna ja jõe vahelist lammiala ning võsa kui Annelinna komplementaarseid osiseid. Ka Annelinna näituse tarvis sündinud kirjanike tekstid ja Erkki Luugi video keerlesid nende eriskummaliste kohtade ümber, lisades loetellu veel Luunja kasvuhoonete kosmosesse ulatuva kuma. Mingis mõttes annab see märku nii Annelinna representatsiooni puudumisest kui ka äärmiselt kummalistest kontrastidest, näiteks vist mitte kusagil mujal Tartus ei ole piir linna ja võsa vahel nii selge ja emotsionaalne kui Annelinnas. Üks võidutöödest, Värske Õhk, (mis lisaks tegeles põhjalikult ka kergliikluse kaare ja kiirtega) märkas samuti ümbritsevaid kohti ja uuris nende ühendamist Annelinnaga diskreetselt tähistatud jalgradade kaudu.

Võibolla üks olulisemaid probleeme on see, et vabaplaneeringualasid on käsitletud ühetüüpsetena, oma uudsuses pole neid veel õpitud eristama. „Sügisballi” poolt Mustamäele kinnistatud anonüümsuse müüt on laienenud ja kinnistunud kõigile vabaplaneeringualadele ning võõrandumise kujund eelneb kogemusele. Üks mõtteid, mis visioonikonkursi protsessi jooksul on arenenud, on katsetada kergliikluse tuiksoontel ajutiste üritustega – näiteks Kivilinnafoorumi käigus sündinud ideega projektsioonikunsti üritusest, ühekordse välikino ja kohvikuga Annelinna festivali raames või valgusfestivaliga. Arutledes 1990-ndate keskpaigas linnaehituse ummikseisu üle, kutsus Rem Koolhaas üles linnaehitajaid linnaga sisuliselt kaasa mängima, otsima linna uusi võimalusi, viidates Nietzsche „Rõõmsale teadusele” – olemasoleva, nii halva kui hea, rõõmuga mänguvõtule, rõõmuga omaksvõtule[10]. Ainus, mida eitada, on eitus ja välistamine. Kivilinnad vajavad seesugust mitte kritiseerivat, mitte eitavat ja kaasaega läbistavat – rõõmsat urbanismi.

Viited:

[1] Kergliikluse kaar poolitab Annelinna Emajõega paralleelselt, kaarega ristuvad Emajõe suunas laskuvad kergliikluse kiired, mille äärde on kortermajad tihedalt koondatud. Need kergliiklusalad on tihedas kasutuses liikumise otstarbel, kuid ei paku ainsatki lisategevust.

[2] Teet Kallas „Öö neljandas mikrorajoonis” – Novellid ja jutustused 1979‒1983. 1985, lk 51–67.

[3] Kalle Komissarov “Radikaalne realism ehk üleelusuurune…” – Linnafoorumid, 2011, lk 138‒143.

[4] Tartu Kivilinnafoorumi materjalid http://www.arhitektuurikeskus.ee/sundmused/arhiiv/kivilinnafoorumid

[5] TAB visioonivõistluse kataloog, 2013, lk 210‒215.

[6] Aare Pilv „Mälestusi lagendikust” https://annelinnaportaal.wordpress.com/annelinn-esseistikas-ja-ilukirjanduses/malestusi-lagendikust/, 2006.

[7] Mari Laaniste, Leena Torim Võõrandumine modernistlikus paneellinnas. Lasnamäe filmis „Sügisball” – Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball. 2010, lk 87‒94.

[8] Jacques Rancière „Poliitilise kunsti paradoksid”. Vikerkaar 4-5, 2012, lk 99‒113.

[9] Daniele Monticelli ettekanne arhitektuuri välkloengul „Mida tähendab olla kaasaegne?” https://annelinnaportaal.wordpress.com/arhitektuuri-valkloeng-mida-tahendab-olla-kaasaegne/ , 2015.

[10] Rem Koolhaas “What Ever Happened to Urbanism?”- S, M, L, XL. 1995, lk 959-971.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s