Jaga oma mälestust Annelinnast

Postita siia mõni huvitav meenutus või lugu Annelinnas juhtunust.

Advertisements

2 thoughts on “Jaga oma mälestust Annelinnast”

  1. Põhimõtteliselt kõik minuvanused kolasid lapsena Anne luhad ja kõik võsad läbi. Palju sai mängitud ehituseks vajavatel liivahunnikutel ja pühapäeviti ehitusplatsidel, kus isegi kakeldi ka territooriumite pärast, et hei see on meie poolik paneelmaja, jne. Suht ulme, et keegi surma ei saanud, muidugi oli ka kuulujutte, et keegi jäi liivahunniku alla ja keegi kukkus kuskilt ehituselt, ning muidugi oli ka rangelt keelatud viibimine sellistel objektidel, aga kõik tegid kõike vastupidi.

    Üks hea lugu, kuidas sõber, keda enam pole, koos panime väikese kartulipõllu Luunja kasvuhoonete taha, ja siis sügisel korjasime saaki. Veel üks hea lugu, kuidas arbuusiauto oli ümber läinud Annelinna surnuaia juures kurvil, ja kõik kohad olid arbuuse täis, meil oli just siis kehalise kasvatuse tund, muidugi kõik lapsed läksid arbuuse korjama, peitsime enda arvates kindlasse kohta võssa, kui tunnid läbi olid siis, läksime arbuusidele järgi, muidugi ei tundnud keegi oma peidukat v puud ära ja lihtsalt võsa oli arbuuse täis, no kaks tükki jõudsin võtta, poole tee peal koju juba üks arbuus väsimuse tõttu kukkus maha puru, mis sai tee peal ära söödud, siis teise ikka hullu pingutusega sai koju viidud.

    Sama oli ka juhtunud väidetavalt mingite lindude autoga, seesama sõber viis koju kuke, siis elas tal keldris nädal v paar kukk , kes oli hommikuti korralikult kirenud ikka. Jne, lapsed elasid ka päeviti keldrites palju, käidi palju katustel turnimas, roniti rõdusid mööda, hüpati akendest välja, kui kuskil oli kuuldus, et Anne luhal kulu põleb siis joosti kohe kohale, et siis vihaseid tuletõrjujaid vaadata v mõni kustutas oma vana jopega ise ka niikaua kuni minema aeti, tuli oli kindlasti kerge tulema, lapsed tegid lõkkeid, kummiliim oli popp, paukpadrunid jne.

    Liked by 2 people

  2. (1)Puurkaevud – salapärased majakesed kitsa raja ääres, ilma grafitita ja punastest tellistest. Olin kunagi kindel, et seal elavad päkapikud – aknaid ei olnud, et näha, kuidas kingitusi tehakse aga samas kostus seest tööhääli. Siis ma veel ei teadnud, et need on veevärgi puurkaevud, kust terve Annelinn oma joogivee saab ja et tegu on ridaveehaardega, millel sanitaarkaitsetsooni laius muutub sõltuvalt puurkaevude sügavusest.

    (2)Piknikukoht. Üle puurkaevude teenindustee Luunja kasvumajade vahele jääb väike männik. Seal männiku päikesepoolses küljes on üks suur kivi mille ümber mitu väiksemat. See on koht, kus peetud mitmeid piknikke paljude erinevate inimeste poolt. Praeguseks on kivid laiali tassitud, kuid pikniku pidamise komme on alal endiselt.

    (3)Lisaks suurtele kuivenduskraavidele asus alal ka tiik, mis oli tekkinud ilmselt kraavide ristumiskohta eelvoolu ummistumise tõttu. Tiigis sai suvel koeri ujutada ja talvel uisutada, kevaditi oli tähtsaimaks sündmuseks jää lõhkumine. Kuna tiik ei olnud eriti sügav võisid lapsevanemad jätta oma lapsed rahus kevadpäikese kätte mängima.

    (4)Lemmikloomade surnuaed –väikseid tuppa lennanud linde ja talvel tuppa pugenud hiiri, luhalt leitud haavatud jänesepoegi, kes oskamatu ravitsemise ja loodusseaduste tõttu surid, ei saanud lihtsalt ära visata, nad tuli matta, otsida korralik kivi, korjata lilli, kaevata lusikaga haud, valada tuliseid pisaraid. Mõnedele kividele oli kraabitud isegi lemmiku nimi. Lemmikloomade surnuaiaks sobis kuivenduskraavi ja lepiku vaheline kõrvaline ala.

    (5)Ehituspraht – pikka aega veeti Anne luhale ehitusprahti. Seda ei silutud ja tundus, et keegi ei kontrollinud, mis sinna sattus. Seal oli kõike – raamatuid, potikilde, ahjuplaate, vanu telliseid, katusekive, ka klaasikilde, värvipotsikuid, aknaraame ja uksepiitasid, torujuppe ja wc potte. Koos ehitusprahiga tassiti luhale ka pinnast, kust järgmisel aastal ajasid end läbi sügava mullakihi välja tulbid, nartsissid, piimalilled, laugud, krookused, siniliiliad ja aediirised. Tookord ei pidanudki me emale emadepäevaks poest lilli tooma. Ja need kuhjad vaheldusid pidevalt, kord oli küngas siin, siis jälle sama koha peal lohk. Iial ei võinud teada, mis sind ees ootab. Kui ehitusjäätmete vedu luhale lõpetati, künkad rohtusid ja moodustus kuumaastik, oli seal peitust mängida. Ainult joosta tuli ettevaatlikult – võisid astuda või viskuda klaasikildude või armeerimisvarraste otsa.
    Koos Uus-Ihaste rajamisega hakkasid küngaste vahele ja võsa alla kogunema olmepraht ja ohtlikud jäätmed. Ala maine käis alla, lapsi ei lubatud enam üksi luhale mängima, koeri pidi kogu aeg jälgima, et nad endale midagi sisse ei sööks. Endisaegne puhkeala oli muutunud tavaliseks linnalähedaseks eikellegimaaks.
    Põlengud – lisaks prahile kummitas luhta ka igakevadine põleng. See algas esimeste päikseliste lumevabade ilmadega ja lõppes siis kui kogu luhast oli tuli üle käinud. Põlengute kustutamiseks kogunes tuletõrjujatele alati hulgaliselt abilisi luha alaliste kasutajate hulgast. Pärast põlenguid oli luhal kurvastav käia – järele oli jäänud suitsev must maa ning põlenud linnupesad. Tihedad põlengud on vähendanud luha liigirohkust, luha kõrgemasse linnapoolsesse otsa on alles jäänud ainult umbrohi. Seoses luha võsastumisega on põlengud jäänud harvemaks ja ei ole viimasel ajal enam nii suured.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s